Ukrainlastel tuleb riigipidamist veel veidi õppida


Ukraina on kuum teema. Loodetevasti püsib riik maailma meedia fookuses ka edaspidi ja ehk ei ole selleks vaja enam nii veriseid sündmusi, kui viimase kahe aasta jooksul tavaks on saanud. Riik on suur ja lisaks külmutatud sõjatandrile Ida-Ukrainas elab kümneid miljoneid ukrainlasi oma igapäevaelu ja proovib hakkama saada tasapisi aina halveneva elatustasemega. Külastasin hiljuti Ukraina pärli, mis neile peale Krimmi veel jäänud on, Odessat ja sain mitmeid kinnitusi, et elu-olu Ukrainas on kõike muud kui paranenud. Perspektiivid on üsna tumedad.

Kui varasemalt on puhkust Odessas peetud nauditavaks privileegiks üle kogu endise Nõukogude Liidu, siis seoses praeguse sõjalise konfliktiga pidasid head tuttavad Peterburist ja Moskvast minu suviseid reisiplaane meeletuseks. Ka laia silmaringi ja suure välissuhtluse kogemusega haritud venemaalased kujutavad Ukrainat täna ette sõjatandrina, kus tänavatel patrullivad paremäärmuslased ja iga venelane saab kindlasti peksa. 2014.aasta jaanuari väga segased sündmused Odessas, kus 42 venemeelset ametiühingu majja sisse põles, ei jätnud kahtlust – tugevate vene mõjudega omalaadne kuurortlinn on podisev katel, kus rahvustevaheline alatine sõprus on saanud väga tugeva löögi. Ametiühingute maja on tänaseks laineplekist aiaga piiratud ja kogu linnas on endiselt valitsemas suuremate rahvakogunemiste keeld. Odessa ajaloo ja olemuse teemadel ei ole ma kindlasti pädev Igor Gräzini või Juku-Kalle Raidi tasemel sõna võtma, kuid nädalase viibimise ajal tekkis omajagu mõtteid ja kogemusi, mis küll mõningaid arusaamu paljuräägitud Ukraina korruptsioonist muutsid.

Seda lugu ajendas mind kirjutama vägagi lugupeetud ja paljunäinud kaitseministri Hannes Hanso uskumatult moosine esinemine 25.augusti Vikerraadio saates Uudis+, kus muidu äärmiselt laia pilti nägev ja maailma suurepäraselt tajuv minister kiitis Ukraina arenguid. Ukraina ei olevat kunagi olnud nii sihikindel, tahtejõuline ja palju ei puuduvat lausa läänelikust riigist. Ma ei tea, mida Hannes Hanso Kiievis toimunud sõjaväe paraadil nägi, kuid ilmselgelt tuimestas ukrainlaste väline paatos ja ürituse patriootiline meelsus ministri kainet mõttemeelt. Ma loen ja kuulan Hannes Hansot siiski ka edaspidi suurima huviga ja loodetavasti peale ministriameti mahapanemist vaatab ta ka sellele intervjuule veidi teisiti tagasi. Ukraina on maa, kuid riigini on veel pikk maa minna. Sellekohase mõtteavaldusega esines hiljuti Venemaa asjatundja Karmo Tüür ja paremini ei anna Ukraina tänase olukorra kohta öelda (12.august Vikerraadio Uudis+). Vastab tõele, et Ukrainas on patriootilisuse puhang, kus tänavatel ja raadiojaamades kutsutakse mehi üles liituma eraarmeedega, kus tõepoolest inimesed korjavad raha ja ostavad oma ressursside eest rindele minemiseks relvastust, kuid üldine riigitunnetus on Ukrainas viimaste aastatega tunduvalt langenud. Viibisin Ukrainas ka kolm aastat varem, vahetult enne pöördelisi sündmusi Maidanil ja juba siis pidin korduvalt imestama, kui arusaamatu on ka heal järjel ja haritud noorte ukrainlaste arusaam riigi toimimisest. Võib-olla mulle lihtsalt sattusid ette inimesed, kes pidasid normaalseks õiges suunas nutsurulli veeretada, kuid nende jaoks tundus maksude maksmine riigile midagi täiesti arusaamatut. Nüüd, kolm aastat hiljem on korruptsiooni ulatus ja tase aga lömastamas igasugust riigi toimimiseks vajalikku majanduslikku skeemi.

Ukrainas on hetkel ümberkorraldamisel kogu korrakaitsesüsteem. Vana kaardivägi, kes on harjunud sularahaga kõike lahendama, saab kinga ja uued, väidetavalt rikkumata kadetid, võtavad politsei järk-järgult üle. Konkreetsemalt Odessas on politsei ümberkorraldamisega seotud endine Gruusia asesiseminister Georgi Lortkipanidze, kelle pani ametisse 2014.aastal Ukraina presidendi Petro Porošenko poolt Odessa oblasti kuberneriks nimetatud endine Gruusia president Mikhel Saakašvili. Lortkipanidze on Gruusias tuntud, kui sealse allilma raputaja ja samalaadset efekti loodab Ukraina riik ka Odessa regioonis. Küll aga põrkuvad nö.grusiinide politsei huvid väga rängalt endiste politseiametnike huvidega linnas ja regioonis ning seeläbi on tekkinud kummaline olukord – politseiametis käib vihane sisevõitlus, kus ühel pool on Odessa venemeelne ja oligarhiat kaitsev linnapea Gennadi Truhanov ja teisel uuendusi läbisuruda lootev Saakašvili. Kui 2014.aastal mahtusid kaks meest veel ühele pildile, siis nüüdseks on neist saanud verivaenlased ja võitlustanner jookseb mitte kriminaalide ja korrakaitse vahel, vaid politseinike endi keskelt. On infot ka politseinike omavahelistest arveteklaarimistest. Odessas kohatud kohalike sõnul tuleb neil päevil kõige enam karta just politseid, kuna kriminaalide hulgas on teatav kord ja hierarhia veel alles. Sarnaselt Tallinnale, on ka Odessa sadam piirkonnas äärmiselt oluline merevärav, mille kaudu liigub riiki ja riigist välja miljardite väärtuses importi-eksporti. Peamiselt sadamas toimuv ongi senise linnapea Truhanovi peamine motivaator, kuid ka siin on Saakašvili meeskond tegemas muudatusi, mis tekitavad viisakal moel kirjeldatuna teatavaid pingeid. Odessa sadama tolliosakonna juhiks määratud 26-aastana Julia Maruševska on Odessa merevärava korruptsiooniga võideldes sunnitud tunnistama, et laevatäie lahtitollimise eest saadud miljonilised altkäemaksud on vähenenud küll kordades, kuid sellest lõplikult vabaneda proovimine võib osutuda eluohtlikuks katsumuseks. Odessa on aga ristteeks ida ja lääne vahel, mille kaudu liiguvad relvad Ida-Ukrainasse (peamiselt Balkanimaadest ja Albaaniast), narkootikumid Euroopasse (Tadžikistanist ja Afganistanist), aga ka võltsravimid ja –riided. Olulisel kohal linna kriminaalses tegevuses on inimkaubandus.

Kuidas väljendub igapäevane korruptsioon tavainimese argielus? Esitasin selle küsimuse Odessa kuulsate katakombide külastamiseks leitud giid Valentinile, kes oma umbes 40 eluaasta juures on äärmiselt pädev teemat valgustama.  Kindlasti on asjakohane hoida sularahagrivnasid (aga ka euro ja dollar on suurepärased valikud) taskus igapäevases liikluses. Ametlikku trahvisüsteemi praktiliselt ei ole ja politseinikud ei tea näiteks, kui suures joobes on Ukraina teedel lubatud sõidukit juhtida. Kiirust ametlikult mõõta ei saa, sest ükski mõõduriist ei ole ametlikult taadeldud, kuid see ei takista liikluspolitseid neid siiski kasutamast ja motiveerivaid trahve trassidel välja nõudmast. Puudulik rahastus infrastruktuuri paistab eelkõige silma teede ja tänavate olukorrast – need on tõesti kohutavad! Ma ei olnud enne maailmas kohanud nii halbu teid, kus sõiduauto jäi korduvalt maanteel põhjapidi kinni või aukudest möödumiseks tuli kasutada aeg-ajalt tagurpidikäiku. Odessa keskuse tänavad on enam-vähem sõidetavad, kuid veidike kesklinnast eemaldudes tuleb rooli taga auku oodates valmis olla nagu jahilaskur lendavat taldrikut. Olgu võrdluseks mainitud, et Euroopa vaesemaks maaks peetud Moldovas või totaalseks perifeeriaks ristitud Dnestriäärses Moldova Vabariigis (Transnistrias) on teed oluliselt paremas seisukorras. Lisaks liikluskorruptsioonile ei ole tavakodanikul mingit lootust ilma altkäemaksuta pääseda paremale tööle, saada sisukat arstiabi või omandada kinnisvara. Näiteid altkäemaksu toimimisest oleks ukrainlastel tuua ilmselt palju, kuid selle kõige juures jäävad nende näod üsna külmaks – jah, korruptsioon on probleem, jah meie endistest kriminaalidest riigijuhid on vahetatud väiksemate pättide vastu, kuid korruptsioon on meie riigi kahetsusväärne pärisosa. Siinkohal tuleb veelkord meenutada Karmo Tüüri öeldut, et maana on Ukraina võimas ja ukrainlased patriootlikud, kuid riigi pidamist tuleb neil veel õppida. Kahjuks on arengud ses osas viimaste aastate jooksul küll kõike muud kui lootustandvad.

Turismi sihtkohana on Odessa suurepärane. Soe kliima, äärmiselt odavad hinnad, soe meri ja kenad rannad (küll ülerahvastatud) on piisav, et meelitada miljoneid päikeseturiste üle kogu Euroopa. Kui 2014.aastani moodustasid kuni poole külalistest Vene Föderatsiooni kodanikud, siis nende voog on täielikult peatunud ja Odessa elab seda väga rängalt üle. Majutusteenust pakkunud Irina Ivanovna vastab küsimusele, kas venelased oleks endiselt oodatud, uskumatult ostekoheselt – tulgu kui tahavad. Ülearust entusiasmi venesuunalise turismi taastumisest proua sõnavõtt ei sisenda. Linn on just hiljuti asunud usinalt investeerima turismi – korrastatud on unikaalne vanalinn, moodsas Arkaadia piirkonnas kerkivad pilvelõhkujad ja lõbustusasutused, valmimas on uus rahvusvaheline lennuterminal. Kuhu aga kopikatki ei ole panustatud, on maailma pikimad katakombid linna ja selle lähiümbruse all. 2500km (jah, ma ei eksinud nullide või ühikutega) ülimalt unikaalseid ja potensiaalseid turismimiljoneid pakkuvat vaatamisväärsust ei ole peetud piisavalt atraktiivseks, et neile mõni kaasaegne muuseum rajada (üks toamõõdus stend siiski linnas on) või lõike turistidele turvaliselt avada. Seeläbi jääbki leida mõni asjatundlik kohalik, kes teid poollegaalselt maa-alust ajalugu vaatama viib. Ja uskuge, see on väärt kogemus! Katakombides kohtub nii Odessale omane kriminaalne minevik, stalinlikud repressioonid ja Suur Isamaasõda. Tegelikult on tegemist siiski endiste kaevanduskäikudega, mis on nüüdseks hüljatud, kuid pakuvad siiski huvi fanaatikutele üle maakera. Potjomkinki trepp läbib kapitaalremonti ja Primorskii bulvaril loovad erinevaid visuaal- ja helitaieseid lugematud elukunstnikud. Õlletoop maksab 50 eurosenti ja inimesed on rõõmsad. Kuid mõnisada kilomeetrit idapoole ja lausa lähistel asuvas Transnistrias harjutavad Vene väed erinevaid lahingülesandeid. Odessa linna juhib avalikult venemeelne ja skandaalse-kriminaalse minevikuga linnapea, sadama kaudu liiguvad illegaalsed relvasaadetised. Ukraina riigivõim ei ole suutnud vähimalgi määral lahendada Maidani päevadel endale seatud ülesandeid. Riigi osakaal igapäeva elus väheneb. Ei ole just julgustandvaim väljavaade, erinevalt Hannes Hansole tundunust.

Kas inimtekkeline näljahäda või edukas majandusblokaad? Transnistrias käärib.

Venemeelses Dnestriäärses Moldova Vabariigis (edaspidi: Transnistrias) käärivad naabritevahelised pinged, kus ka Moskva ei varja oma selgeid huvisid.  1992.aasta suvel peale mõnekuulist intensiivset sõjalist konflikti Moldovast eraldunud kitsas ja piklik maatükk on sealsest omariikluse väljakuulutamisest saadik olnud vaatamata osapoolte pidevale teematõstatamisele siiski rahuvalvamise edulugu. Omariiklusega on nagu on. De facto on tegemist tõesti mitmete riigitunnustega moodustisega. Transnistrial on valitsus, valimistel valitud president, keskpank ja rahaühik (transnistria rubla, mida mitte ükski riik ei vaheta) ja kaitsejõud. Samas ei ole erinevalt Abhaasiast või Lõuna-Osseetiast seda pseudoriiki tunnistanud isegi emake Venemaa. Majanduselu sõltub aga praktiliselt eksistentsiaalselt Moskva toest. Nii ei ole näiteks kogu Transnistria eksisteerimise ajal tulnud Tiraspoli (pealinn) võimudel tasuda kopikatki Vene gaasi eest, mida on riiki tarnitud hinnanguliselt 6 miljardi dollari väärtuses. Gazprom lihtsalt ei ole esitanud ühtegi arvet. Küll aga kardab Moldova valitsus päeva, mil Vene energiahiid liidab Tiraspoli võimu all oleva territooriumi kütmise kulud Moldova enda ligi 500 miljoni dollarilise võlaga. Seetõttu on energiateemad regioonis vägagi teravad ning ülimalt poliitiliste alatoonidega.
.
Kutšurgani elektrijaam
Nii näiteks on Moldova poliitilistel põhjustel alustanud blokaadi elektrienergia tarnimisele Transnistria peamisest ekspordiallikast – Kutšurgani elektrijaamast samanimelisest monofunktsionaalsest asulast territooriumi lõunaosas, Ukraina ja Moldova piiride vahetus läheduses. Parimatel päevadel tootis Kutšurgan kuni 85% Moldovas tarbitavast energiast. 1.aprillil 2017 sõlmis Moldova  riiklik energiahiid Energocom lepingu Ukraina kompaniiga DTEK Trading ning Transnistrial jääb seeläbi saamata miljoneid dollareid hädavajalikku eksporditulu pikema perioodi jooksul.
.
Kuigi Moldova viimased presidendivalimised tõid pukki Moskvale esmapilgul sobiva kandidaadi, Igor Dodoni, siis peale diplomaatilise suhtluse taastamise pikkade aastate järel Tiraspoliga, ei ole esmalt kremlimeelsena tundunud riigipea tegemised Kremlile meelepärased olnud. Jah, Dodon on juba kahel korral võtnud ametlikult vastu Transnistria detsembris valitud nn.presidendi Vadim Krasnoselski, kuid kahe mehe omavaheliste vestluste toon on olnud külm ja edasiviivaid arenguid veerandsada aastat kestnud külma konflikti lahenemise suunas toimunud ei ole. Pigem vastupidi.
.
Moldova on aastaid soovinud omada kontrolli Transnistria idapiiri üle Ukrainaga. Moldova peab seda
Igor Dodon ja Vadim Krasnoselski
(õigusega) enda riigipiiriks. Enne Ukraina konflikti koostöö Ukrainaga sel teemal ei õnnestunud, kuid alates märtsist 2017 on vastav koostöölepe Kiieviga jõustunud ja ajapikku võetakse Ukraina-Moldova piiril ette ühine piirikontrolli töövorm. Eelkõige on tegemist selge sooviga omada kontrolli Transnistria väliskaubanduse üle.  Näiteks on Moldova juba kehtestanud sanitaarnõuded Transnistrias toodetud toiduainetele, nõudes neilt ekspordikõlbulikkuse tõestamiseks Moldova tootetunnistusi ja sertifikaate. Eelmisel kuul saatis president Krasnoselski läbi Transnistria küsimustega tegeleva Venemaa eriesindaja Dmitri Rogozini Vladimir Putinile avaliku pöördumise, milles kirjeldab olukorda majandusblokaadina, mida see sisuliselt tegelikult ka on. Transnistria võimude hinnangul võib blokaad tähendada ligi 40 miljonilist puudujääki vabariigi eelarves (viiendik kogu eelarve mahust), 10% tööpuuduse kasvu ning kirjas ei puudu sõnad nagu „väljapressimine“, „humanitaarkatastroof“ ja „inimtekkeline näljahäda“.  Lähimate kuude jooksul peaks selline piirikontrolli süsteem rakenduma kõigis 13nes Transnistriat ja Ukrainat ühendavas piiripunktis.
.
Transnistria idapiiri Ukrainaga kontrollib nüüd ka Moldova
Sellised survemeetmed ei jää vastuseta. Venemaal on Transnistria territooriumil ligi 1200 sõjaväelasest moodustatud rahuvalvejõud. Seni on piiriküsimusi regioonis ohjanud Venemaa, Transnistria ja Moldova ühiskomisjon. Moldova ja Venemaa omavaheliste pingete kasvamisel on aeg-ajalt vastastikku ametnikke või diplomaate välja saadetud, kuid seekord läks Moldova võim nii kaugele, et saatis riigist välja kaks ühiskomisjoni kuuluvat venelasest liiget. Sellele Moskva veel vastata ei ole jõudnud. Küll aga on viimase kolme nädala jooksul rahuvalvejõud pidanud Transnistrias intensiivseid sõjaväeõppusi, mille käigus on harjutatud päevaseid ja öiseid manöövreid, kergliikurite hävitamist granaadiheitjatest. Samuti harjutati terroristlike rühmituste kõrvaldamist ja pantvangide vabastamist. Varasematel perioodidel ei ole Vene rahuvalvajad nii silmapaistvaid ja mastaapseid õppusi Transnistrias korraldanud. See on selge märk Venemaa valmisolekust ja heidutusest Moldova ja Ukraina suunal.
.
Oma pöördumises mainis Vadim Krasnoselski blokaadi hukutavat mõju vabariigi turismisektorile. Olgem ausad, Transnistriasse eksib aastas mõnituhat välisturisti ja eriline kaotus see olla ei saa. Kuigi piirkond väärib siiski külastamist. Vene raha sissevool on loonud olukorra, kus olmeline heaolu on piirkonnas parem kui Ukrainas või Moldovas, kuid Moskva toetuse kadumisel langeks riik kiiresti pöördumatusse kaosesse. Veel mõni aasta tagasi leninlikkust ja sotsialismi lipukirjal kõrgel hoidnud kummaline moodustis annab suurepärase ajamasinliku tunde teemal „Tagasi Nõukogude Liitu!“. Soovitan külastada ja mõtiskleda, kas nõukanostalgia on ikka asjakohane. Transnistria lipuks on endine Moldaavia NSV lipp ja Ülemnõukogu ning KGB hoone ees viipab helgesse tulevikku hiiglaslik seltsimees Lenin.

Riik, mida pole olemas




Mis koht on Moldova ja Ukraina piiride vahel asetsev kitsas ja piklik Dnestriäärne Moldaavia Vabariik (vene keeles „Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika“) või Transnistria, nagu meie seda maanurka paremini tunneme? Kuidas seal täna elatakse ja kas paistab mingit lahendust veerandsada aastat külmutatud konfliktile, millesse on segatud Ukraina, Moldova ja Venemaa? Millist rolli mängivad selle “riigi, mida olemas ei ole”, arengus teised paariad - Abhaasia, Mägi-Karabahhia ja Lõuna-Osseetia? Tänu lennukompanii
Memoriaal Tiraspoli keskuses, kohalike noorpioneeride mängumaa
Nordica Odessa liinilennule on nüüd väga hea võimalus seda unustatud paika kõigil huvilistel külastada. Olgu hoiatatud, et sadakond kilomeetrit, mis lahutavad Odessat meie tänasest sihtriigist, on kaetud kohutavas seisus maanteedega, kus tuleb pidevalt hoida pilt teeaukudel ja –muhkudel ning põhjapidi kinnijäämine on pigem reegel, kui erand. Kuid see sõit tasub lähiajaloo huvilistel Odessas suvitades kindlasti ette võtta. Rendiauto või isikliku sõiduvahendi korral on tarvilik väike ettevalmistus lisakindlustuse (roheline kaart) näol, kuid reisida saab ka liinibussi või rongiga. Transnistria on eestlastele viisavaba, kuid üle ööpäevane viibimine riigis tuleb kohaliku miilitsa juures kindlasti registreerida.

Valmistasin end vaimselt ette ka pikemateks ja rahakotti tühjendavateks piiriületusteks, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et kõige tüütumaks osutus hoopis väljasõit Ukrainast Moldovasse. Edasised piiriületused ei võtnud
Putini helget tuge meenutavaid hiigelplakateid on riigis ohtralt
rohkem kui paarkümmend minutit. Soovituslik sõidusuund on Ukrainast Moldovasse ja sealt edasi Transnistriasse. Üldiselt on ka piiriületus otse Ukrainast lahti, kuid peale 2014.aasta Ukraina vastasseisu algust Venemaaga on esinenud perioode, kus Ukraina sulgeb piirid selle Venemaa vasallriigiga, kus tõepoolest on kohal Venemaa sõjajõud. Enne Ukraina kriisi oli Venemaa armeel luba liikuda läbi Ukraina territooriumi Transnistriasse, kuid nüüd on see teekond nende jaoks suletud. Just eluohtlikku kulgemist läbi vaenuliku Ukraina tõi Venemaa välisminister Sergei Lavrov veel sel kevadel põhjuseks, miks Venemaa ei saa Transnistriast oma vägesid lõplikult välja viia, kuigi sellelaadne koostöölepe Moldovaga ja teiste osapooltega, nn. 5+2 grupiga, on praegu tööprotsessis. Tegelikkuses puudub Venemaal loomulikult igasugune huvi vägede liigutamiseks ja relvastuse vähendamiseks. Seega on kindlaim viis sekeldusteta Transnistriasse siseneda Moldova poolt. Väljudes hiljem otse Ukrainasse, jääb reisija passi vaid Moldovasse sisenemist tunnistav tempel ja see võib tihedamini Moldovat külastaval reisijal saada hiljem probleemiks. Passi järgi viibitakse veel eelmisest reisist Moldova territooriumil. Samamoodi Transnistriast Moldovasse minnes tuleb valmis olla olukorraks, kus teid süüdistatakse illegaalses sisenemises Moldovasse. Sellised arusaamad tingib Moldova ametlik käsitlus Transnistriast kui Moldova osast ja seeläbi piir Moldova ja Transnistria vahel on ühe riigi sisemise haldusjaotuse piir. Separatistlik Transnistria aga käsitleb seda tõelise riigipiirina, mida see ka de facto tõesti täna oma kontrollimehhanismidega meenutab. Transnistria reisijate passidesse templeid ei löö, küll aga vormistatakse isegi mõnetunniseks riigis viibimiseks hulgaliselt dokumente ja tasuda tuleb umbes viie euro suurune maks sõiduki kohta. Varasemalt on Transnistriat külastanud rändurid kirjeldanud piiriületusprotseduure kui lõputuid ootamisi ja bürokraatiat, mis enamasti lahenevad imeväel altkäemaksude abil, kuid alates uue presidendi Jevgeni Sevtšuki võimuletulekust 2011.aastal võeti just piiridel toimuv fookusesse ja tänasel päeval ähvardab meelehead küsivat ametnikku töökoha kaotus. Loodud on isegi infotelefon reisijate sellekohaste kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks. Ühtegi vihjet eurosid või dollareid kaubelda mina ühegi Transnistria piiriga seotud ametniku suust ei kuulnud ja kehakeelest ei tajunud.
Päevalilleõli on oluline ekspordiartikkel kogu piirkonnas
Piiriületus sujus nii nagu ta selliste veidi ärevamate riikide korral üldiselt sujuma peab. Küll aga tuli korduvalt seletada oma kavatsust tõepoolest külastada Transnistriat nii Ukraina kui Moldova piiriametnikele, kes siirast inimlikkusest uurisid minu huvi selle nende sõnul mõttetu territooriumi osas. Lugedes kümmekond aastat tagasi kirjutatud reisikirju, siis just tundide pikkuse ootamise ja ebaseadusliku meelehea kopsakuse tõttu peeti Transnistriat ligipääsmatuks, nüüdseks on selles osas palju positiivses suunas muutunud. Tõenäoliselt on ka riik ise hoomanud turismist tekkiva lisatulu tervendavat mõju, kuigi hetkel ei saa kindlasti rääkida Transnistriast kui populaarsest turismisihtkohast. Kuid erinevalt näiteks Põhja-Koreast, ei peaks siin reisijal tekkima moraalset dilemmat režiimi toetamise seisukohast – olukord ei ole võrreldav repressiivsete riikidega.

Tõeliselt hea on vana-kooli kali,
mis Transnistrias on endiselt au sees
Dnestriäärne Moldaavia Vabariik tekkis 1990.aastal kui Ida-Euroopas olid asunud puhuma uued tuuled ja oli oht, et Moldaavia NSV-st saab kas osa Rumeeniast või lausa eraldi riik. Moldaavia tollased võimud oli üsna natsionalistlikult meelestatud ja valdavalt vene ning ukraina keelt kõnelev (siiski on kolmandik tänasestki Transnistria rahvastikust endiselt moldaavlased) Dnestri jõe äärne piirkond kartis kirillitsa kadumist, vene keele staatuse langust ja Nõukogude Liidust vägivaldset eraldamist. Algas pikk ja vinduv, esmalt poliitiline kriis, mis peale Nõukogude Liidu lagunemist jõudis 1992.aasta alul ka neli kuud väldanud verise kodusõjani. Ukraina ja Venemaa vahendamisel see siiski peagi lõpetati. Kuid probleem vaid külmutati ja nii ongi omariiklust deklareerinud endine autonoomne Moldaavia ja nüüdseks separatistlikuks peetav piirkond juba
Jõgi, mille järgi on riik ka nime saanud - Dnestr
26 aastat püsinud formaalselt iseseisvana. Selle aja jooksul on piirkond muutud de facto riigiks, kõigi selleks vajalike tunnustega. Riigil on president ja parlament, oma kaitsejõud, piirivalve, lipp ja ka valuuta. Riigikord on presidentaalne. Rahvastikust moodustavad peaaegu võrdsed kolmandikud nii venelased, ukrainlased, kui moldaavlased. Kui ligi 15 aastat üritati elus hoida parimaid sotsialistlikke ideaale eesotsas plaanimajandusega, siis tänaseks on suurest nõukogude hiilgusest alles vaid riigilipuks olev endine Moldaavia NSV lipp ja vapp ning ridamisi V.I.Lenini kujusid. Suurim ja turistide meelisobjektiks on üüratu Lenin Transnistria pealinnas Tiraspolis, kus enamlaste juht endiselt suunavalt Vabariigi parlamendi ees viipab. Just väline kuvand on see, mis Transnistriast kõrvalseisjatele esmalt enamasti meenub. See on tõesti omalaadne segu nõukogude aja nostalgiast (sirp ja vasar, punalipud, kommunistide järgi nimetatud tänavad, ausambad) ja kaasaaegsest majanduslikust pragmatismist (kolhooside nimelised põllumajandusüksused stiilipuhtaimas omavahelises turumajanduslikus võitluses). Kuigi Transnistria tekkeloos ei saa süüdistada sarnaselt Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale Vladimir Putinit, on siiski just tema see, kelle abil riik täna püsib ja kestab.  Nimelt on sõltuvalt aastast kuni 10% riigi eelarvest tulnud otsese rahalise toetusena Vene Föderatsiooni poolt. Lisaks ei ole Transnistria kahekümne kuue olemasoluaasta jooksul kopikatki maksnud Venemaale gaasi, nafta ja kütteõli eest. Riigi pensionid katab samuti Venemaa. Vladimir
Transnistria jäi truuks Moldaavia NSV sümboolikale
Putini hiigelplakateid kohtab seetõttu riigis palju. Küll on Transnistria rahva suur sõber hokirüüs, küll judovormis, ning tema kohaolek on tõepoolest tajutav. Vähemalt ei jäeta hetkekski meenutamata, kes selle „paradiisi hiilguse“ taga on. Visuaalsest poolest tuleb ümber lükata läänemaailma alatu laim Transnistria olme ja olu põrgulikkuse kohta – teed on oluliselt paremas seisus kui näiteks Ukrainas, põllud hoolitsetud ja külad üle vene keskmise kõpitsetud. On ilmselge, et Transnistria on Putinile tänases suurima geopoliitilise vea korrigeerimise olukorras kingitus erinevalt Krimmist või Ida-Ukrainast. Piltlikult on Transnistria sealse rahva vabast tahtest sündinud venemeelne moodustis vaenuliku Ukraina ja Euroopa poole kalduva Moldova vahel. Kuigi on teada ka fakt Venemaa vabatahtlike osalusest Transnistria kodusõjas 1992.aastal. Ukraina oluline sadamalinn Odessa asub vaevu saja kilomeetri kaugusel ning Transnistrias on juba täna piisavad relvavarud järjekordse lokaalse konflikti õhutamiseks. Küll oleks Moskval probleeme varustusteedega, sest hetkel pääsevad sõdurid Venemaale õhusilla kaudu liikudes läbi Moldova maismaa Chisinau lennujaama ja vaevalt Moldova sellel sõjategevuse korral jätkuda lubaks. Transnistrias on ka rahva tõeline toetus Putini ambitsioonidele ja tegevusele, sest 2014.aastal avaldas riik ise soovi astuda Venemaa koosseisu. Kui Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Venemaa tunnustab riikidena, siis Transnistriat siiani mitte. Küll aga peavad eelpooltoodud piirkonnad kõik üksteist piisavalt riikideks ja seeläbi leiab Tiraspolist näiteks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia saatkonnad.

Majanduslikult on Transnistria üllatavalt toimekas, vältides sõna „edukas“. Riigi majanduse alustaladeks on lisaks Putini rublavagunitele tekstiilitööstus, põllumajandus (õlid, konjakid ja veinid), metallitööstus ja elektrienergia. Viimane on nii tugev tegur, et annab väidetavalt riigi ekspordist mõnel aastal kuni 80%. Olles ideoloogiliselt kinni Venemaas, on Transnistria majanduses viimase viie aastaga toimunud oluline muudatus. Nimelt on igal aastal kasvanud ekspordi osakaal Euroopa Liidu riikidesse, mis 2015.aastal ulatus juba 58%-ni. Venemaa osakaal eelmisel aastal kukkus 8%. Nii võib ühel hetkel oodata ilmselt ka Kremli
Kuigi vormilt kolhoos, on tegelik majandusmudel põllumajanduses
ammu turu nõudlusele orienteeritud
sekkumist, kuna otsese toetuse (eelmisel aastal toetas Moskva Tiraspoli eelarvet kuni 100 miljoni dollariga) kasutamine kipub kontrolli alt väljuma. Veel kümmekond aastat tagasi rakendas Transnistria endiselt brežnevlikku plaanimajanduspoliitikat, kuid peale vabale turule ümberorienteerumist on edusammud olnud kiired. Kaikaid üritab kodaraisse loopida Moldova keskvalitsus, kuid Euroopa Liidu käsitluses on Transnistria Moldova osa (seda on ta muidugi Moldova arusaamades ka) ja seeläbi ei ole lubatud Moldoval mingeid piiranguid Transnistria toodete eksportimisel teha. Küll on Ukraina proovinud Venemaad mõjutada keelates Transnistria toodete importi, kuid see tekitas vaid ajutisi raskusi Tiraspoli võimudele ja blokaad lõpetati. Ukraina kriisi valguses on Moskva süüdistanud Kiievit oma rahuvalvaja positsiooni ärakasutamises majandushuvides (lisaks Venemaale tagavad Transnistrias osaliselt rahu ka Ukraina ja Moldova väed), kuid Vene-Ukraina konflikt mingil vägivaldsel moel Transnistriasse siiani õnneks kandunud ei ole. Olukord on muidugi plahvatusohtlik, kuna huvitatud osapooli on piirkonnas enam kui Venemaa ja Ukraina ning rahu tagavad relvad võivad keerata torud teineteise poole väiksemategi provokatsioonide korral. Transnistria ja Moldova piir on looduses üldiselt märkamatu, kuid teatud piirilõikudes on kehtestatud demilitariseeritud tsoon ja on piirkondi, kus Transnistria aladel kehtib Moldova võim ja vastupidi. Siiski on tegemist ühe paremini pidava ajutise rahuleppega kaasajal, millel täitub tuleval aastal 25 aastat. Majanduse teema lõpetuseks olgu mainitud ka oma raha olemasolu. Selleks on Transnistria rubla, mis jaguneb sajaks kopikaks.
Külatänav
Kopikad on metallist, meilegi enne Eesti krooni tuntud nõukogude kopikate parimas propagandistlikus kujunduses. Kuid hoopis põnevam on paberraha saatus. Nimelt vahetab kohalik keskpank alates 2014.aastast 1,3,5 ja 10-rublaseid paberrahasid välja plastikust (!) mängupõrgu žetoone meenutavate erikujuliste müntide vastu. Ei või küll kindlalt väita, aga äkki on tegemist esimeste plastmüntidega maailma numismaatika ajaloos, aga kummalised on need kerged mänguraha meenutavad plasttükid kindlasti. Sarnaselt nõukogude rubladega kattuvad ka nende värvitoonid – üherublane on kollane, kolmene roheline jne. Transnistria rubla ei vaheta ringi mitte keegi peale Transnistria enda, isegi piiridel Ukraina või Moldovaga naerdakse teie sellekohase palve peale. Samuti ei ole Transnistria pangandusvõrk seotud ühegi üleilmse süsteemiga, nii näiteks ei saa riigi territooriumil võõra pangakaardiga automaatidest kätte sularaha. Kui reisilood räägivad vaid ühest rahamasinast Tiraspolis, siis ka see on laim -  neid on seal vähemalt kaks.

Tiraspoli kesklinn
Transnistriast on tihti räägitud ka inimõiguste võtmes. See on küll peamiselt Euroopa Liidu idapartnerluspoliitikat administreerivate ametnike veidi ülereageeritud retoorika, kuid päris korras asjad kindlasti ei ole. Ametlikult mitmeparteisüsteemiga riik on siiski rangelt ühe kildkonna kontrolli all, meenutades Venemaal Ühtse Venemaa positsiooni. Valimised küll toimuvad, kuid näiteks viimastel presidendivalimistel 2011.aastal sai niigi nõrga opositsiooni kandidaat Andrei Safonov end üles seatud vaid mõni päev enne valimiste toimumist. Meedia on riigi kontrolli all, kuigi eetris kõlab palju raadiojaamu ja telerites jooksevad kohalikud programmid ning ilmub mitmeid ajalehti. Valimistulemuste sättimisest annab tõestust 2001.aastal toimunud presidendivalimiste esimene voor, kus ühes ringkonnas kogus 1990-2011 riiki valitsenud Igor Smirnov 103,6% häältest. Igor Smirnov on Transnistrias omamoodi legend, kes isalikult üritas väikest maad suureks valitseda, kuid nagu iga võim korrumpeerub, sai see tallegi 2011.aastal lõpuks
Transnistria isevalitseja 1990-2011, Igor Smirnov
saatuslikuks. Kuid tema tumedaks toonitud vunts-habe ja lühikeste käistega pintsakud on legendaarsed nagu Kim Jong-ili ülikonnad ja päikeseprillid Põhja-Koreas. 2007.aastal üritas Transnistria
Abhaasia ja Lõuna-Osseetia saatkonnad
Kommunistliku Partei (kommunistid on parlamendis muide opositsioonis) esimees Oleg Horjan tuua riigi tänavatele rahva vaba tahte kinnituseks meeleavaldusi, kuid ta peksti läbi ja vangistati enam kui aastaks. Füüsilist mõjutamist kohaliku KGB poolt on saanud ajaloo jooksul tunda paljud inimõigusi ja poliitilisi vabadusi nõudvad aktivistid nii Transnistriast kui väljaspoolt. Sarnaselt teiste autoritaarsete riikidega on ka Transnistriat süüdistatud oligarhia tekkes, võimu kuritarvitustes ning sellele lisaks seostatakse riiki ka illegaalses relvakaubanduses ja ulatuslikus rahapesus. Kus suitsu, seal tuld. Euroopa Liit on mitmetele Transnistria juhtpoliitikutele kehtestanud sisenemiskeelu EL-i territooriumile ja vabadusi hindavad indeksid loevad Transnistriat mitte vabadusi austavaks territooriumiks.

Turistile on Dnestriäärne Moldova Vabariik unikaalne sihtkoht. Eriti just neile, kes tunnevad huvi Punase Impeeriumi lagunemise vastu ja kelle jaoks on oluline Venemaa poliitika oma naabrite suhtes tänapäeval. Vanem ja keskealine generatsioon tunneb Transnistrias ära Eesti NSV ajad. Kindlasti võiks vanemad kaasa võtta oma teismelised või noored lapsed ja sugulased, sest Transnistria on suurepärane võimalus neile tutvustada Eestilegi tuttavat lähiminevikku. On selge, et turumajandusele üleminekuga muutub ka Transnistria, kuid täna on tegemist veel omalaadse Nõukogude Liidu jäänukiga, kes otsib oma teed Lääne ja Ida vahel, kuid saab selgelt aru oma pea sajaprotsendilisest sõltuvusest Venemaa valitseja plaanidest. Riik on küll tõeliselt eriskummalise geograafiaga, kuid peamised vaatamisväärsused asuvad riigi lõunaosas, Tiraspolis ja
Transnistria valitsushoone Tiraspolis
Benderas. Kui mälumängurid peavad maailma kitsaimaks riigiks ilmselt Tšiilit, siis riikide hulka ka Transnistriat lugedes, tuleb oma teadmisi korrigeerida. Transnistria on Dnestri idakaldal kulgev keskmiselt 10 kilomeetrit lai ja 400 pikk riba, mille läbimiseks põhjast-lõunasse võib kuluda paar päeva, kuid ristipidi on see riik läbitav paari tunniga. Vene keele oskajad leiavad elanikega kiiresti kontakti, inglise keelt kõnelejaid peetakse küll huvitavateks, kuid nendega tekib distants. Keeleoskusega on Transnistrias üldiselt asjalood kesised. Tiraspolis on korralik rand, suurepärane kali ja hirmodav olme. Kui miilitsaid ja KGB hoonet avalikult ei pildista, on riik igati turvaline ja ootab mõnele tuhandele turistile aastas kindlasti lisa.


Teised reisid:
2007 Ladakh, Põhja India
2010 Põhja-Korea
2013 Kambodža ja Vietnam
2013 Kerry Way, Iirimaa
2014 Tai ja Laos
2014 Tšernobol
2015 Egiptus
2016 Iisrael ja Palestiina
2016 Transnistria ja Odessa
2017 Lõuna-Aafrika Vabariik
2017 Jordaania
2017 Balkanimaad 
2018 Hiina ja Põhja-Korea piiril