Ukraina, Moldova & Transnistria: Puutin huiloo!

Kui 2024.aasta kevadel sain ettevaatliku, kuid selge ettepanekuga kõne tulla autojuhiks Ukrainasse viidavate rindesõidukite konvoisse, palusin veidi mõtlemisaega. Kuigi juba enne kõne lõppu oli enda jaoks vastus olemas - jah, teen kaasa!

Olen reisinud omajagu palju keeruka lähiajaloo või hetkeseisuga riikides, külastanud militaarselt tundlikke piirialasid ja lubanud, et aktiivse sõjategevusega riikidesse ei tüki. Konvoid lõpetavad Kiievis ning end igapäevaselt Ukraina sõja arengutega kursis hoidjana liigitasin läbitavad Ukraina alad sõjategevusest mittehaaratuks. Nii enam-vähem ongi, aga mitte päris.

Satun põnevasse ja motiveeritud seltskonda, kes end 69.Nuuskivaks brigaadiks nimetab. Tegemist tehnoloogiaettevõtja Ragnar Sassi poolt algatatud globaalse haarde saavutanud Ukrainat toetava heategevusorganisatsiooniga, kes meie viimase konvoiga saatis Ukrainasse juba 800.auto. Brigaad kasutab ka sõja esimestel kuudel üleilmselt populaarseks saanud meemisõdalaste ehk NAFO kaubamärki, mis annab tunnustust ettevõtmise laiahaardelisusest. Kuigi iga Ukraina abisaadetis on kiiduväärt, on lahingutandrile sattuvatel autodel mõnevõrra kõrgendatud nõuded. Lihtne on mõelda, et saadame oma eluea lõpule jõudvad maasturid Ukrainasse, vabaneme vanarauast ja tunnetame end vabadusvõitlejatena. Olles näinud Nuuskijate mehaanikute pikki nägusid ja karmi enesekriitikat, kui üks meie sõiduk kütusefiltri ummistuse tõttu maantee ääres peatuma pidi, oli asi selge – mitte ükski neist autodest ei tohi jõuda Ukraina sõduriteni nii, et oleks kahtlusi töökindluses. Mehaanikute kohustus on tagada, et lisaks 30…35 tundi kestvale ja 2000 km pikkusele teekonnale Tallinnast Kiievisse, sõidaksid need aparaadid probleemideta veel vähemalt ühe hooldusvälba. Ka konvois osalejad kinnitavad oma allkirjaga mitmeleheküljelisel lepingul päris “kastist välja” kohustusi ja tingimusi. Las aga organisatoorne jääb nüüd siia paika, ei pea vaenlane ajalehest liiga palju lugeda saama. Meetmed turvalisuse tagamiseks on arvestatavad, olulisi intsidente aastate jooksul, mil ligi poolsada konvoid Kiievisse on jõudnud, pole esinenud. Kui ehk mõned pikast ärkvelolemisest tingitud plekimõlkimised.

Edasi kõneleks rohkem emotsioonide keeles, mis autoaknast ja Kiievist ning tagasiteel rongiaknast paistab ning meeltesse jõuab. Mõtted on hüplikud, sama kaootilised ka järgnevad read ning liigset sidusust lõikude vahelt otsida ei tasu.

Ukrainlased on sõja esimestest nädalatest otsustanud elada maksimaalselt täisväärtuslikku elu. Teadlik tegevus on näiteks erinevate purustuste võimalikult kiire koristamine, silma alt ära saamine. Tõepoolest, iga otseselt rindele mitte liiga lähedal olev ja valdavalt öösiti pihta saanud objekt koristatakse ülikiirelt. Paradokssaalselt vajab aga olukord ka pidevat meeldetuletamist, mistõttu on sõda siiski igalpool. Ületades Poola ja Ukraina piiri algavad koheselt külad, milliste surnuaedadel lehvivad lippudemered ei jäta kahtlust, et kõigist neist on palju mehi elusana koju tulemata jäänud. Küla küla järel. Kui meie maanteid ääristavad välireklaamid kujutavad elukvaliteeti ja healolutõstvate toodete-teenuste reklaame, on Ukrainas ¾ suunatud armeesse värbamisele. Võin küll kinnitada, et mida aeg edasi, seda vähem selliseid reklaame märkan, aga endiselt on erinevate brigaadide ja väeosade kohati lausa huumorivõtmes kujundatud reklaamid üle riigi reklaamiagentuuridele palju tööd andmas. Kogu sõja kontekstis on mustast huumorist saanud omamoodi vastupanuvõitluse meede. Süvenege või mõne suveniire müüva leti ette ja jäätegi lugema ning irvitama. Ukraina meemide seinad sotsiaalmeedias annavad samuti mõningase tunnetuse.

Olles Ukrainas ennegi mõned korrad käinud, tean kui kohutavas seisukorras on sealsed teed. Nüüd on piirist kuni Lvivi ja edasi Kiievini viiv maantee kohati parimas korras. Põhjust tuleb otsida asjaolus, et sel marsruudil toimub riiki massiivne relva- ja laskemoonavedu, mida öisel ajal uskumatul hulgal näha saab ning sile-sirge tee tagab saadetiste kiirema ja turvalise liikumise. Keerates maanteelt maha kaardil sarnaselt tähistatud maanteele naaseb Ukraina teede olukorra reaalsus. Isegi neliveolisest keerukate maastike läbimiseks loodud sõidukist hakkab hüpeldes kahju.

Purustused, mis silmale näha, algavad pealinnale lähenedes ning nende hulk on arvestatav. Sõja esimeste päevade raevukus vaatab vastu, kui läbida külasid ja väikeasulaid enne kurikuulsaid Borodjankat, Butšat, Irpinit ja Hostomelit. Kenad elavad väikelinnad, üle keskmise jõuka elanikonnaga Kiievi rohelised eeslinnad, aga isegi kolm aastat hilljem vaatab hävitustöö endiselt must-valgetel toonidel vastu. Juhe jookseb kapitaalselt kokku Butša kiriku juurde loodud memoriaalil sadade hukatute nimesid ja daatumeid uurides. Kõrvuti on nii 99- kui 2-aastase inimese mälestustahvlid. Kuulates Borodjankas katkiste kortermajade juures keskväljakul lõhkilastud peaga luuletaja Tarass Sevtšenko monumendi juures venelaste poolt lahingkopteritelt korraldatud ja frustratsioonist Ukraina kaitsjate püsimisest linna piiril põhjustatud inimsafarist linnaelanike kallal, jalutan veidi eemale. Ilm on ilus, lind laulab ja kortermajade katustel turnivad taastamistöid lõpetavad ehitajad. Elu läheb edasi. Mismoodi see kõik formuleerub kunagi Ida-Ukrainas, on keeruline isegi ette kujutada.

Pealinn Kiiev on alati olnud üks minu lemmiklinnu. Ühtepidi suursugune ja ajaloost tiine, samas mässumeelsete noorte tulevikulinn, aga ka jõe nö teisel kaldal omamoodi elamusi pakkuv endine liiduvabariigi hall keskus. Sõda on siingi korrektiivid teinud. Kuigi linna ei külasta arusaadavatel põhjustel harjumuspärased turistide massid ja hotellid on tühjad või lausa tegevuse lõpetanud, on meelelahutus- ja toitlustusasutused õhtuti isegi argipäeviti rahvast täis. Võiks ju arvata, et elu kaugel rindest ei erine kaasajal eriti tavapärasest, siis nii see kindlasti pole. Teenindamine baaris ja restoranis lõpeb kümne paiku, 23.00 suletakse uksed ning südaööks algavaks komandanditunniks peavad tänavad olema tühjad. Päris nii see muidugi pole, autosid sõidab ka peale seda omajagu, kuid jalakäijad üldiselt alluvad nõudmistele karmide karistuste kartuses. Olgu markeeritud ka kaasaja Kiievi eripära, suured diiselgeneraatorid. Kui meie kortermajade või ärihoonete lähistel paiknevad prügi- või rattamajad, on Ukraina asulates neile lisandunud sarnased kergrajatised generaatorite tarbeks. Pikemate elektrikatkestuse korral on linnas kõikjal tajutav kerge diislivine.

Sõda annab pealinnas märku ka ohtrate memoriaalide ja sõjatrofeede väljapanekutega, milliseid on absoluutselt igal pool. Õudne on tunnistada, aga mingil hetkel muutub see kõik tapeediks. Siis tuleb minna mõne järjekordse võitlejate piltidest tiheda memoriaali ette ning süveneda. Nii näiteks rabab Püha Miikaei Kuldsete Kuplitega kloostri sadu meetreid pikale aiale loodud “galerii”. Sinna on nädalate kaupa lahterdatud hukkunute pildid. Nädalate kaupa…selline rivi?! Enamikel Kiievi legendaarsematel väljakutel lisaks eelpooltoodule ka Püha Sofia katedraali esisel ning muidugi Maidanil mälestatakse sarnasel moel kümneid tuhandeid elu andnud võitlejaid. Uurides võitlejate taustu veidi pikemalt jääb silma Lõuna-Ameerikast pärit kontingendi ebaproportsionaalselt suur osavõtt nii kaugest sõjast ning päriselt selgitust nähtule polegi saanud. Seda, et võõrleegion koosneb kümnete riikide võitlejatest, saab aru mistahes mälestusseina kasvõi pealiskaudsest vaatamisest. Eestlaste elu hinnaga tehtud panused leiab mõningase eelteadmise korral samuti üles. Isikliku tragöödia läbi elanud mälestajate rivi, valdavalt noorte naiste või vanapaaride näol, ei lakka lippude ja piltide massiivide vahel vist hetkekski.

Maidanil, mis minu jaoks ausalt tunnistades alati üks suur ja kõle plats on olnud, tekkis seekord täielik tajuhäire. Platsi servas, kellatorni vastas asub üle kogu Ida-Euroopa, sh.Tallinnaski populaarne Lvivi kirsilikööri joogikoht “Purjus kirss” ehk “П'яна Вишня”. Punase interjööri ning alati veidi kleepiva põranda ja laudadega ülipopulaarne asutus, mis vaid ühte artiklit kahes versioonis pakub: külma või siis hõõgveini meenutavat 17,5 pöördega magushaput kirsilikööri. Välialal on meeleolud laes, kuid siis avanevad naabermaja uhked klaasuksed, kust väljuvad kas proteesidega, karkudega liikuvad või lausa ratastoolis jalutud noored sõdurid. Meeleolu kaob. Hoones paikneb ka kuulus ortopeediakeskus, mis keskendunud sõjas jäsemed kaotanutele. Just noorte vigaste meeste hulk linnapildis või siis puhkusele saabunub ning end ohtra alkoholi abil valdavalt omaette häälekalt väljaelavate sõdurite rohkus on taaskord karm meeldetuletus muidu meeldivas ja lõbusas linnamelus. Agressiivsust otseselt kohanud pole, kuid sõjast kaasa tulnud traumaatiline stress on selgelt äratuntav. Samuti võib tänavamuusikate esinemised ning inimeste sädistamise katkestada järjekordne peatänavat mööda liikuv kirstuga mälestuskorteež, mis teeb enne kalmistule siirdumist Maidanil asuva memoriaali ees saatusekaaslasi “tervitamas” käib. Inimesed tänaval langevad ühele põlvele. Ukraina demograafiliste suundumuste analüüs ja trendid on juba praegu katastroofilised, kuid sõda veel jätkub.

Purustusi näeb Kiievi kesklinnas vähe. Kas kesklinna ei rünnata teadlikult või on õhukaitse niivõrd korralik, arvamusi on erinevaid. Teatud raadiusest väljapoole liikudes olukord siiski muutub ning droonitükkidest tekkinud tabamusi kuni kokkulangenud kortermaju või tervetelt mikrorajoonidelt rebitud katuseid ja purustatud aknaid on võimatu mitte märgata. Külastanud mitmeid taolisi tabamusi saanud kohti Kiievis on nende lähistel alati mõni oluline energeetikaga seotud rajatis – jaotuspunkt, väiksem alajaam, gaasihoidla jne. Venelaste jaoks pole probleemiks kui need asuvad keset kortermajade rajooni või kui naabriks on lasteaed või lastehaigla. Pigem on sihmärgist veidi mööda kaldunud droon või ballistiline rakett lausa boonuseks.

Ühiskonna ülimast, kuigi sunnitud militariseeritusest annavad märku ka kohati sürreaalsed, et mitte öelda veidi põhjakorealikud kurioosumid. Nii näiteks oli juhus sattuda keset kena pühapäeva Kiievi kesklinnas toimunud Azovi perepäevale. Lapsed said tutvuda relvade ja laskemoonaga, kruttida suurtükki ning teha perepilte võitlejatega. Kui aastaid on irvitatud Põhja-Korea laste militariseerimise peale juba lasteaiast, siis eks rahutingimustes see ongi napakas, kuid proovige manada slime ette kahe Korea noorte valmisolekut ja motivatsioone võimaliku konflikti korral. Võrdlus Ukrainaga pole päris pädev, teema lõpp. Minule jäi Azovi perepäevast näppu Metallica “fondis” kujundatud ja kultuslikku albumit jäljendav T-särk “Artillery.Kill’em all!”

Ukrainast tagasi kodupoole liigutakse öösiti rongidega. Kui minu esimese konvoikogemuse ajal ei olnud Lääne-Ukrainat süsteemaatiliselt pommitatud, siis just sel ööl muutus olukord pöördumatult ehk riigi lääneosa on nüüd regulaarsete rünnakute all. Samuti on venelased võtnud sihile Ukraina vastupanu au ja uhkuse – toimiva raudteeliikluse. Meenutagem, et raudtee kaudu saabuvad riiki ka kõik Ukrainat külastavad tipp-poliitikud. Seega oleks raudteel liikluse ulatuslik segamine venelastele oluline propagandavõit, kuid seda ei juhtu. Rongid sõidavad tänaseni ka kõikidesse sõjauudistest tuttavatesse paikadesse: Harkivisse, Kramatorskisse, Hersoni jne. Teine vastupanu ja riigi toimimist kinnitav valdkond on pangandus ning erinevad e-teenused, mis sõjatingimustes pigem (kohati eestlaste abiga) edasi arenenud on. Kuigi meie rongõit möödub rahulikult, annavad telefonides lakkamatult röökivad õhuhäireäpid ning peatustes akendest kostuvad sireenid märku samal ajal õhuruumis toimuvast. Hommikusi drooni- ja raketikaarte uurides on pilt tollel hetkel jahmatav. Lääne-Ukrainat rünnati ööl vastu 29.juunit 477 drooni ja 70 raketiga. Hiljem on uudised taolistest rünnakutest taaskord muutunud tapeediks igapäevases uudisvoos ning seda isegi suuremate numbrite korral. Häireäpi esmakasutajal võib hirm kiiresti peale tulla, kuid mõningase kasutamise järel õpitakse mõista erinevate ohutasemete tõsidust. Kahjuks hukkuvad kortermajadesse lennanud rakettide ja droonide tõttu just tõsiseid häireid ülemagavad või eiravad inimesed. Kuigi tuleb ka neid mõista, neljandat aasta ei jaksa keegi üle öö keldrisse või metroosse kolida.

Kõik Ukraina inimesed on kangelased. Eriti tabab see tunne hetkel, kui ulatad auto võtmed neile lahingust järele tulnud meestele. Sind tänatakse kui kangelast. Kas kolmekümnetunnine autosõit koos järgnevate pubiõhtute ja kõhutäitega on kangelastegu? Vaevalt. Kangelased alles hakkavad su toodud autoga toimetama...

Öeldakse, et inimene harjub kõigega. Ega õhuhäirete sireen keset sumedat suveõhtut Kiievis enam kõnetagi kedagi. Varjupaika minnakse vaid juhul, kui häireäpp midagi ballistilistest või ülehelikiirusega lendavatest rakettidest kirjutab. Venelased võivad aga kindlad olla, et ainus millega ukraina rahvas selles sõjas harjub, on kasvav viha "vennasrahva" vastu ning allaandmisele väga loota ei tasu.

Puutin huiloo!

UURI LISAKS: