Riik, mida pole olemas

Mis koht on Moldova ja Ukraina piiride vahel asetsev kitsas ja piklik Dnestriäärne Moldaavia Vabariik (vene keeles „Pridnestrovskaja Moldavskaja Respublika“) või Transnistria, nagu meie seda maanurka paremini tunneme? Kuidas seal täna elatakse ja kas paistab mingit lahendust veerandsada aastat külmutatud konfliktile, millesse on segatud Ukraina, Moldova ja Venemaa? Millist rolli mängivad selle “riigi, mida olemas ei ole”, arengus teised paariad - Abhaasia, Mägi-Karabahhia ja Lõuna-Osseetia? Tänu lennukompanii

Memoriaal Tiraspoli keskuses, kohalike noorpioneeride mängumaa

Nordica Odessa liinilennule on nüüd väga hea võimalus seda unustatud paika kõigil huvilistel külastada. Olgu hoiatatud, et sadakond kilomeetrit, mis lahutavad Odessat meie tänasest sihtriigist, on kaetud kohutavas seisus maanteedega, kus tuleb pidevalt hoida pilt teeaukudel ja –muhkudel ning põhjapidi kinnijäämine on pigem reegel, kui erand. Kuid see sõit tasub lähiajaloo huvilistel Odessas suvitades kindlasti ette võtta. Rendiauto või isikliku sõiduvahendi korral on tarvilik väike ettevalmistus lisakindlustuse (roheline kaart) näol, kuid reisida saab ka liinibussi või rongiga. Transnistria on eestlastele viisavaba, kuid üle ööpäevane viibimine riigis tuleb kohaliku miilitsa juures kindlasti registreerida.

Valmistasin end vaimselt ette ka pikemateks ja rahakotti tühjendavateks piiriületusteks, kuid etteruttavalt olgu öeldud, et kõige tüütumaks osutus hoopis väljasõit Ukrainast Moldovasse. Edasised piiriületused ei võtnud

Putini helget tuge meenutavaid hiigelplakateid on riigis ohtralt

rohkem kui paarkümmend minutit. Soovituslik sõidusuund on Ukrainast Moldovasse ja sealt edasi Transnistriasse. Üldiselt on ka piiriületus otse Ukrainast lahti, kuid peale 2014.aasta Ukraina vastasseisu algust Venemaaga on esinenud perioode, kus Ukraina sulgeb piirid selle Venemaa vasallriigiga, kus tõepoolest on kohal Venemaa sõjajõud. Enne Ukraina kriisi oli Venemaa armeel luba liikuda läbi Ukraina territooriumi Transnistriasse, kuid nüüd on see teekond nende jaoks suletud. Just eluohtlikku kulgemist läbi vaenuliku Ukraina tõi Venemaa välisminister Sergei Lavrov veel sel kevadel põhjuseks, miks Venemaa ei saa Transnistriast oma vägesid lõplikult välja viia, kuigi sellelaadne koostöölepe Moldovaga ja teiste osapooltega, nn. 5+2 grupiga, on praegu tööprotsessis. Tegelikkuses puudub Venemaal loomulikult igasugune huvi vägede liigutamiseks ja relvastuse vähendamiseks. Seega on kindlaim viis sekeldusteta Transnistriasse siseneda Moldova poolt. Väljudes hiljem otse Ukrainasse, jääb reisija passi vaid Moldovasse sisenemist tunnistav tempel ja see võib tihedamini Moldovat külastaval reisijal saada hiljem probleemiks. Passi järgi viibitakse veel eelmisest reisist Moldova territooriumil. Samamoodi Transnistriast Moldovasse minnes tuleb valmis olla olukorraks, kus teid süüdistatakse illegaalses sisenemises Moldovasse. Sellised arusaamad tingib Moldova ametlik käsitlus Transnistriast kui Moldova osast ja seeläbi piir Moldova ja Transnistria vahel on ühe riigi sisemise haldusjaotuse piir. Separatistlik Transnistria aga käsitleb seda tõelise riigipiirina, mida see ka de facto tõesti täna oma kontrollimehhanismidega meenutab. Transnistria reisijate passidesse templeid ei löö, küll aga vormistatakse isegi mõnetunniseks riigis viibimiseks hulgaliselt dokumente ja tasuda tuleb umbes viie euro suurune maks sõiduki kohta. Varasemalt on Transnistriat külastanud rändurid kirjeldanud piiriületusprotseduure kui lõputuid ootamisi ja bürokraatiat, mis enamasti lahenevad imeväel altkäemaksude abil, kuid alates uue presidendi Jevgeni Sevtšuki võimuletulekust 2011.aastal võeti just piiridel toimuv fookusesse ja tänasel päeval ähvardab meelehead küsivat ametnikku töökoha kaotus. Loodud on isegi infotelefon reisijate sellekohaste kaebuste registreerimiseks ja lahendamiseks. Ühtegi vihjet eurosid või dollareid kaubelda mina ühegi Transnistria piiriga seotud ametniku suust ei kuulnud ja kehakeelest ei tajunud.

Päevalilleõli on oluline ekspordiartikkel kogu piirkonnas

Piiriületus sujus nii nagu ta selliste veidi ärevamate riikide korral üldiselt sujuma peab. Küll aga tuli korduvalt seletada oma kavatsust tõepoolest külastada Transnistriat nii Ukraina kui Moldova piiriametnikele, kes siirast inimlikkusest uurisid minu huvi selle nende sõnul mõttetu territooriumi osas. Lugedes kümmekond aastat tagasi kirjutatud reisikirju, siis just tundide pikkuse ootamise ja ebaseadusliku meelehea kopsakuse tõttu peeti Transnistriat ligipääsmatuks, nüüdseks on selles osas palju positiivses suunas muutunud. Tõenäoliselt on ka riik ise hoomanud turismist tekkiva lisatulu tervendavat mõju, kuigi hetkel ei saa kindlasti rääkida Transnistriast kui populaarsest turismisihtkohast. Kuid erinevalt näiteks Põhja-Koreast, ei peaks siin reisijal tekkima moraalset dilemmat režiimi toetamise seisukohast – olukord ei ole võrreldav repressiivsete riikidega.

Tõeliselt hea on vana-kooli kali,
mis Transnistrias on endiselt au sees

Dnestriäärne Moldaavia Vabariik tekkis 1990.aastal kui Ida-Euroopas olid asunud puhuma uued tuuled ja oli oht, et Moldaavia NSV-st saab kas osa Rumeeniast või lausa eraldi riik. Moldaavia tollased võimud oli üsna natsionalistlikult meelestatud ja valdavalt vene ning ukraina keelt kõnelev (siiski on kolmandik tänasestki Transnistria rahvastikust endiselt moldaavlased) Dnestri jõe äärne piirkond kartis kirillitsa kadumist, vene keele staatuse langust ja Nõukogude Liidust vägivaldset eraldamist. Algas pikk ja vinduv, esmalt poliitiline kriis, mis peale Nõukogude Liidu lagunemist jõudis 1992.aasta alul ka neli kuud väldanud verise kodusõjani. Ukraina ja Venemaa vahendamisel see siiski peagi lõpetati. Kuid probleem vaid külmutati ja nii ongi omariiklust deklareerinud endine autonoomne Moldaavia ja nüüdseks separatistlikuks peetav piirkond juba

Jõgi, mille järgi on riik ka nime saanud - Dnestr

26 aastat püsinud formaalselt iseseisvana. Selle aja jooksul on piirkond muutud de facto riigiks, kõigi selleks vajalike tunnustega. Riigil on president ja parlament, oma kaitsejõud, piirivalve, lipp ja ka valuuta. Riigikord on presidentaalne. Rahvastikust moodustavad peaaegu võrdsed kolmandikud nii venelased, ukrainlased, kui moldaavlased. Kui ligi 15 aastat üritati elus hoida parimaid sotsialistlikke ideaale eesotsas plaanimajandusega, siis tänaseks on suurest nõukogude hiilgusest alles vaid riigilipuks olev endine Moldaavia NSV lipp ja vapp ning ridamisi V.I.Lenini kujusid. Suurim ja turistide meelisobjektiks on üüratu Lenin Transnistria pealinnas Tiraspolis, kus enamlaste juht endiselt suunavalt Vabariigi parlamendi ees viipab. Just väline kuvand on see, mis Transnistriast kõrvalseisjatele esmalt enamasti meenub. See on tõesti omalaadne segu nõukogude aja nostalgiast (sirp ja vasar, punalipud, kommunistide järgi nimetatud tänavad, ausambad) ja kaasaaegsest majanduslikust pragmatismist (kolhooside nimelised põllumajandusüksused stiilipuhtaimas omavahelises turumajanduslikus võitluses). Kuigi Transnistria tekkeloos ei saa süüdistada sarnaselt Abhaasiale ja Lõuna-Osseetiale Vladimir Putinit, on siiski just tema see, kelle abil riik täna püsib ja kestab.  Nimelt on sõltuvalt aastast kuni 10% riigi eelarvest tulnud otsese rahalise toetusena Vene Föderatsiooni poolt. Lisaks ei ole Transnistria kahekümne kuue olemasoluaasta jooksul kopikatki maksnud Venemaale gaasi, nafta ja kütteõli eest. Riigi pensionid katab samuti Venemaa. Vladimir

Transnistria jäi truuks Moldaavia NSV sümboolikale

Putini hiigelplakateid kohtab seetõttu riigis palju. Küll on Transnistria rahva suur sõber hokirüüs, küll judovormis, ning tema kohaolek on tõepoolest tajutav. Vähemalt ei jäeta hetkekski meenutamata, kes selle „paradiisi hiilguse“ taga on. Visuaalsest poolest tuleb ümber lükata läänemaailma alatu laim Transnistria olme ja olu põrgulikkuse kohta – teed on oluliselt paremas seisus kui näiteks Ukrainas, põllud hoolitsetud ja külad üle vene keskmise kõpitsetud. On ilmselge, et Transnistria on Putinile tänases suurima geopoliitilise vea korrigeerimise olukorras kingitus erinevalt Krimmist või Ida-Ukrainast. Piltlikult on Transnistria sealse rahva vabast tahtest sündinud venemeelne moodustis vaenuliku Ukraina ja Euroopa poole kalduva Moldova vahel. Kuigi on teada ka fakt Venemaa vabatahtlike osalusest Transnistria kodusõjas 1992.aastal. Ukraina oluline sadamalinn Odessa asub vaevu saja kilomeetri kaugusel ning Transnistrias on juba täna piisavad relvavarud järjekordse lokaalse konflikti õhutamiseks. Küll oleks Moskval probleeme varustusteedega, sest hetkel pääsevad sõdurid Venemaale õhusilla kaudu liikudes läbi Moldova maismaa Chisinau lennujaama ja vaevalt Moldova sellel sõjategevuse korral jätkuda lubaks. Transnistrias on ka rahva tõeline toetus Putini ambitsioonidele ja tegevusele, sest 2014.aastal avaldas riik ise soovi astuda Venemaa koosseisu. Kui Abhaasiat ja Lõuna-Osseetiat Venemaa tunnustab riikidena, siis Transnistriat siiani mitte. Küll aga peavad eelpooltoodud piirkonnad kõik üksteist piisavalt riikideks ja seeläbi leiab Tiraspolist näiteks Abhaasia ja Lõuna-Osseetia saatkonnad.

Majanduslikult on Transnistria üllatavalt toimekas, vältides sõna „edukas“. Riigi majanduse alustaladeks on lisaks Putini rublavagunitele tekstiilitööstus, põllumajandus (õlid, konjakid ja veinid), metallitööstus ja elektrienergia. Viimane on nii tugev tegur, et annab väidetavalt riigi ekspordist mõnel aastal kuni 80%. Olles ideoloogiliselt kinni Venemaas, on Transnistria majanduses viimase viie aastaga toimunud oluline muudatus. Nimelt on igal aastal kasvanud ekspordi osakaal Euroopa Liidu riikidesse, mis 2015.aastal ulatus juba 58%-ni. Venemaa osakaal eelmisel aastal kukkus 8%. Nii võib ühel hetkel oodata ilmselt ka Kremli

Kuigi vormilt kolhoos, on tegelik majandusmudel põllumajanduses
ammu turu nõudlusele orienteeritud

sekkumist, kuna otsese toetuse (eelmisel aastal toetas Moskva Tiraspoli eelarvet kuni 100 miljoni dollariga) kasutamine kipub kontrolli alt väljuma. Veel kümmekond aastat tagasi rakendas Transnistria endiselt brežnevlikku plaanimajanduspoliitikat, kuid peale vabale turule ümberorienteerumist on edusammud olnud kiired. Kaikaid üritab kodaraisse loopida Moldova keskvalitsus, kuid Euroopa Liidu käsitluses on Transnistria Moldova osa (seda on ta muidugi Moldova arusaamades ka) ja seeläbi ei ole lubatud Moldoval mingeid piiranguid Transnistria toodete eksportimisel teha. Küll on Ukraina proovinud Venemaad mõjutada keelates Transnistria toodete importi, kuid see tekitas vaid ajutisi raskusi Tiraspoli võimudele ja blokaad lõpetati. Ukraina kriisi valguses on Moskva süüdistanud Kiievit oma rahuvalvaja positsiooni ärakasutamises majandushuvides (lisaks Venemaale tagavad Transnistrias osaliselt rahu ka Ukraina ja Moldova väed), kuid Vene-Ukraina konflikt mingil vägivaldsel moel Transnistriasse siiani õnneks kandunud ei ole. Olukord on muidugi plahvatusohtlik, kuna huvitatud osapooli on piirkonnas enam kui Venemaa ja Ukraina ning rahu tagavad relvad võivad keerata torud teineteise poole väiksemategi provokatsioonide korral. Transnistria ja Moldova piir on looduses üldiselt märkamatu, kuid teatud piirilõikudes on kehtestatud demilitariseeritud tsoon ja on piirkondi, kus Transnistria aladel kehtib Moldova võim ja vastupidi. Siiski on tegemist ühe paremini pidava ajutise rahuleppega kaasajal, millel täitub tuleval aastal 25 aastat. Majanduse teema lõpetuseks olgu mainitud ka oma raha olemasolu. Selleks on Transnistria rubla, mis jaguneb sajaks kopikaks.

Külatänav

Kopikad on metallist, meilegi enne Eesti krooni tuntud nõukogude kopikate parimas propagandistlikus kujunduses. Kuid hoopis põnevam on paberraha saatus. Nimelt vahetab kohalik keskpank alates 2014.aastast 1,3,5 ja 10-rublaseid paberrahasid välja plastikust (!) mängupõrgu žetoone meenutavate erikujuliste müntide vastu. Ei või küll kindlalt väita, aga äkki on tegemist esimeste plastmüntidega maailma numismaatika ajaloos, aga kummalised on need kerged mänguraha meenutavad plasttükid kindlasti. Sarnaselt nõukogude rubladega kattuvad ka nende värvitoonid – üherublane on kollane, kolmene roheline jne. Transnistria rubla ei vaheta ringi mitte keegi peale Transnistria enda, isegi piiridel Ukraina või Moldovaga naerdakse teie sellekohase palve peale. Samuti ei ole Transnistria pangandusvõrk seotud ühegi üleilmse süsteemiga, nii näiteks ei saa riigi territooriumil võõra pangakaardiga automaatidest kätte sularaha. Kui reisilood räägivad vaid ühest rahamasinast Tiraspolis, siis ka see on laim -  neid on seal vähemalt kaks.

Tiraspoli kesklinn

Transnistriast on tihti räägitud ka inimõiguste võtmes. See on küll peamiselt Euroopa Liidu idapartnerluspoliitikat administreerivate ametnike veidi ülereageeritud retoorika, kuid päris korras asjad kindlasti ei ole. Ametlikult mitmeparteisüsteemiga riik on siiski rangelt ühe kildkonna kontrolli all, meenutades Venemaal Ühtse Venemaa positsiooni. Valimised küll toimuvad, kuid näiteks viimastel presidendivalimistel 2011.aastal sai niigi nõrga opositsiooni kandidaat Andrei Safonov end üles seatud vaid mõni päev enne valimiste toimumist. Meedia on riigi kontrolli all, kuigi eetris kõlab palju raadiojaamu ja telerites jooksevad kohalikud programmid ning ilmub mitmeid ajalehti. Valimistulemuste sättimisest annab tõestust 2001.aastal toimunud presidendivalimiste esimene voor, kus ühes ringkonnas kogus 1990-2011 riiki valitsenud Igor Smirnov 103,6% häältest. Igor Smirnov on Transnistrias omamoodi legend, kes isalikult üritas väikest maad suureks valitseda, kuid nagu iga võim korrumpeerub, sai see tallegi 2011.aastal lõpuks

Transnistria isevalitseja 1990-2011, Igor Smirnov

saatuslikuks. Kuid tema tumedaks toonitud vunts-habe ja lühikeste käistega pintsakud on legendaarsed nagu Kim Jong-ili ülikonnad ja päikeseprillid Põhja-Koreas. 2007.aastal üritas Transnistria

Abhaasia ja Lõuna-Osseetia saatkonnad

Kommunistliku Partei (kommunistid on parlamendis muide opositsioonis) esimees Oleg Horjan tuua riigi tänavatele rahva vaba tahte kinnituseks meeleavaldusi, kuid ta peksti läbi ja vangistati enam kui aastaks. Füüsilist mõjutamist kohaliku KGB poolt on saanud ajaloo jooksul tunda paljud inimõigusi ja poliitilisi vabadusi nõudvad aktivistid nii Transnistriast kui väljaspoolt. Sarnaselt teiste autoritaarsete riikidega on ka Transnistriat süüdistatud oligarhia tekkes, võimu kuritarvitustes ning sellele lisaks seostatakse riiki ka illegaalses relvakaubanduses ja ulatuslikus rahapesus. Kus suitsu, seal tuld. Euroopa Liit on mitmetele Transnistria juhtpoliitikutele kehtestanud sisenemiskeelu EL-i territooriumile ja vabadusi hindavad indeksid loevad Transnistriat mitte vabadusi austavaks territooriumiks.

Turistile on Dnestriäärne Moldova Vabariik unikaalne sihtkoht. Eriti just neile, kes tunnevad huvi Punase Impeeriumi lagunemise vastu ja kelle jaoks on oluline Venemaa poliitika oma naabrite suhtes tänapäeval. Vanem ja keskealine generatsioon tunneb Transnistrias ära Eesti NSV ajad. Kindlasti võiks vanemad kaasa võtta oma teismelised või noored lapsed ja sugulased, sest Transnistria on suurepärane võimalus neile tutvustada Eestilegi tuttavat lähiminevikku. On selge, et turumajandusele üleminekuga muutub ka Transnistria, kuid täna on tegemist veel omalaadse Nõukogude Liidu jäänukiga, kes otsib oma teed Lääne ja Ida vahel, kuid saab selgelt aru oma pea sajaprotsendilisest sõltuvusest Venemaa valitseja plaanidest. Riik on küll tõeliselt eriskummalise geograafiaga, kuid peamised vaatamisväärsused asuvad riigi lõunaosas, Tiraspolis ja

Transnistria valitsushoone Tiraspolis

Benderas. Kui mälumängurid peavad maailma kitsaimaks riigiks ilmselt Tšiilit, siis riikide hulka ka Transnistriat lugedes, tuleb oma teadmisi korrigeerida. Transnistria on Dnestri idakaldal kulgev keskmiselt 10 kilomeetrit lai ja 400 pikk riba, mille läbimiseks põhjast-lõunasse võib kuluda paar päeva, kuid ristipidi on see riik läbitav paari tunniga. Vene keele oskajad leiavad elanikega kiiresti kontakti, inglise keelt kõnelejaid peetakse küll huvitavateks, kuid nendega tekib distants. Keeleoskusega on Transnistrias üldiselt asjalood kesised. Tiraspolis on korralik rand, suurepärane kali ja hirmodav olme. Kui miilitsaid ja KGB hoonet avalikult ei pildista, on riik igati turvaline ja ootab mõnele tuhandele turistile aastas kindlasti lisa.

Teised reisid:
2007 Ladakh, Põhja India
2010 Põhja-Korea
2013 Kambodža ja Vietnam
2013 Kerry Way, Iirimaa
2014 Tai ja Laos
2014 Tšernobol
2015 Egiptus
2016 Iisrael ja Palestiina
2016 Transnistria ja Odessa
2017 Lõuna-Aafrika Vabariik
2017 Jordaania
2017 Balkanimaad 
2018 Hiina ja Põhja-Korea piiril 
2019 Omaan